Tuesday, April 14, 2009

Minu pensionist

Sten-i jutt ajas ka paari rida paberile panema.
Kui võtan enda vahetud emotsioonid siis võin öelda, et mul on enda ees häbi. Häbi, et läksin kaasa ja liitusin 2. sambaga. Samas on ilmselt Stenil õigus, et liitumata poleks ka praegust natukest alles. Vot kui oleks 2001-sel nii tark olnud kui praegu... aga ei olnud. Loll olin hoopis. Puhtalt emotsioonide baasil võin ka öelda, et märksa raskem on nüüd riiki usaldada tulevikus. Väike mini-pensionikrahh. Minu vanaema säästud läksid kõik koos nõukogude korraga näiteks.
See aspekt, et kas oleks mujalt leidnud need miljardid? Noh absoluutse küünilise seisukohana võiks välja käia ju selle, et kui tuleviku pensionäre kotitakse, siis sellel on rohkem pikemaajalist kahjulikku mõju kui olemasoleva pensionäri tümitamine. Välja arvatud... välja arvatud, valimistulemus. Olemasolev pensionär võib oma valikuga võimult kõrvaldada praeguse seltskonna. See hirm ongi juurpõhjus, miks pensionid tõusevad ja võimul püsimiseks tuleb poliitikutel tulevikult võlgu võtta peatades riigipoolsed maksed. Probleem on aga selles, et sellest lepingust taganedes Eesti riik nõrgestas ennast rohkem kui keegi väljast oleks suutnud. Nüüd on küsimus, et kas rahvas saab sellest üle või mitte. Kui ei siis on pekkis. Ma vist saan üle...

No comments: