Thursday, October 30, 2008

Seebist

Organisatsioonide toimimine on põnev. Ise olen Wheatleyga paljudes asjades nõus. Olen varem ka üritanud aru saada kuidas organisatsioonid vigu teevad ja siis neid parandavad. EMT oma minutipõhise billinguga ja Elisa oma tillipikenduslevikampaaniaga on hästi meeles. Hansapank omab siiani ülimõttetut krediitkaartide preemiaprogrammi jne jne...
Nüüd siis SEB astus prohmakate pikenevasse rivvi oma Likviidsusetusefondi ümberhindamise ja seejärel kahju hüvitamise otsusega. Kuidas sellised otsused sünnivad? Mida on meil sellest organisatsiooni toimise vaatenurgast õppida?
Usun, et paljud asjad juhtuvad täiesti juhuslikult. Tagantjärgi on hea tark olla aga sita otsuse tegemise protsess on segu pingest, vähesest informatsioonist, suure pildi puudumisest, vähesest kogemusest, puudulikest oskustest ja ükskõiksest suhtumisest.
SEBi puhul on oluline kindlasti ka nö rootslaste komponent. Suure organisatsiooni puhul on kõik jube aeglane. Turg jõuab sitta praadida päevi enne kui vigu parandatakse jne... Selge märk tegelt SWAT tiimi puudumisest ja tüüpilisest kriisiolukorra tavaprotsessidest läbi lükkamisest.
Organisatsioonikultuur peab võimaldama riskivõtmist ja näilikku ohverdust, kus keegi peksab külakella niikaua kuni tulekahju on kustutatud. Hirmul põhinevad organisatsioonid aga kultiveerivad ükskõiksust ja siseseid otsustamata jätmisi. Omanikuna oleks selliseid organisatsioone juhtivate härradega väga resoluutne.

LHV foorumites teema üleval sarnase alatooniga.

No comments: